Peipsi järve kirdesopist välja voolav Narva jõgi on Eesti veerohkem jõgi, kuigi tal on pikkust vaid 75 km. Veerikkaid jõgesid, mille aasta keskmine vooluhulk on 10 m³/s ja enam on meil 13, kusjuures Narva jõe minimaalne vooluhulk on suurem kui ülejäänud Eesti jõgede summaarne keskmine vooluhulk. Veerohkuselt järgnevad Narva jõele Emajõgi ja Pärnu jõgi. Minimaalsed vooluhulgad on juunis-juulis ja talvel veebruaris. Suurvee ajal tõusevad Narva jõe vooluhulgad kuni 2000 m³/s, Emajõel ületavad need 400 m³/s.
Narva jõgi suubub Soome lahte Narva-Jõesuul. Esimesed märkmed sellest kohast pärinevad 1503. aastast Liivi ordumeistri W. Plettenbergi sulest. 1684. aastal sai paikkond nimeks Hungerburg (Näljalinn). Võib märkida, et Narva jõgi on suhteliselt noor. Viimase jääaja lõpus ja mõnda aega peale seda toimus jääsulamisvetest kujunenud Pihkva jääpaisjärvest äravool teises suunas. Narva nimi on keeleteadlaste arvates tuletatud neil aladel elanud vepsalaste keelest, kus sõna narva tähendab juga, koske või kärestikku.
Läbi sajandite on Narva jõgi olnud tähtsaks looduslikuks piiriks, kahe tsivilisatsiooni vahel, mis lahutas euroopalikku läänt, slaavlaslikust õigeusklikust idast.
Euroopa ajaloos on Narva jõgi tuntud rahvusvahelise kaubateena. Mööda veeteed sõideti juba viikingite ajal (V-XI saj.) ja kujutades Balti-Vahemere jõetee haru, mida vana-vene käsikirjad nimetavad “Teeks Varjaagidest Kreekasse”.
Peale Liivi sõda sai Narva linnast Venemaa peamine merekaubanduskeskus. Vene aeg kestis 1581. aastani, siis võtsid võimu üle rootslased. Neist aegadest on ajalooürikuis kirjas ka üks kuulsamaid isikuid, kellelt Narva jõgi elu võtnud. Nimelt uppus Narva jõkke Rootsi vägede ülemjuhataja Pontus de la Gardie.
Narva jõel on hulk saari, tuntum neist Kreenholmi saar on oma nime saanud rootsikeelsest sõnast Grönholm – roheline saar. See saar jaotab kahte ossa mitte ainult jõevoolu, vaid ka Narva kose. Narva juga loetakse Euroopa üheks võimsamaks, Eestipoolse osa laiuseks ca 70 m ning idapoolne haru laius 130 meetrit. Tuhandeid aastaid on Narva jõe veed langenud alla ca 6,5 m kõrguselt ning tekkivad keerised on uuristanud paekihist moodustunud pangaserva aluseid. Juga on aegade jooksul liikunud ülesvoolu, jättes jälje sügava joakanjoni näol. Vanade kaartite uurimine on näidanud, et juga taganes näiteks XIX sajandil 35 jalga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 10,6 cm/aastas.
XVII–XIX sajandil alanud Narva linna tööstuslik kasv põhines suuresti tänu Narva jõele ja joa veejõule. Rajama hakati suuremaid manufaktuure, lisaks vesiveskile ehitati metsamaterjali ümbertöötlemiseks saeveski, kus hakati tootma laevade ehitamiseks planke. Narvas olevat neil aegadel asunud ka üks Euroopa suurimaid vesirattaid. Narva jõe odava energiaga pandi alus Venemaa suurimale puuvillavabrikule – Kreenholmi Manufaktuurile ning 19. saj. lõpuks oli tekstiilitööstus juba Euroopa suurim. Enamuse toodangust tarbis Sõjaministeerium, kalev mundriteks, linased kangad purjeriideks. Narva kose veejõu ärakasutamise võimaluste uurimist alustati 1902. aastal Pihkva-Tartu-Narva laevatee kavandamisega. Tööd katkesid I maailmasõja tõttu.
Teine periood Narva jõe uurimises algas 1920. aastal, kui Eesti Valitsus asutas Narva hüdroelektrijaama ehituse komisjoni. Põhjalikumalt asuti Narva jõe vee-energia kasutuselevõttu uurima pärast II maailmasõda. 1945. aastal alustasid Leningradi projekteerimis-uurimisasutused hüdroloogilisi uurimustöid. Jätkusid äravoolu vaatlused Kulgul ja Vasknarvas. 1955. aastal sügisel paisutati Narva veehoidla ja käivitati esimesed turbiinid. Veehoidla kujunes 191 km² suuruseks, millest Eesti piiresse jääb 34,6 km².
Avati vaatluspunkt Vasknarvast 15 km allavoolu Venemaal Stepanovštšinas. Muutunud poliitilistes tingimustes on rakendatud vooluhulga mõõtmine Vasknarvas, sest riigipiir kulgeb jõe keskelt. Eesti – Vene ühiskomisjonide paljudest kohtumistest hoolimata on jõe uuringute küsimus lahendamata.
Uuest veehoidlast sai kalameeste paradiis, veehoidlas elab vähemalt 28 liiki kalu. Narva linna vanal vapil on kujutatud tuurakala, mida endisel ajal Narva jõest suurel hulgal püüti. Tänapäeval on Narva kaladest kõige kuulsam silmukala, mis mujal on haruldane. Sügiseti tuleb ta suurte parvedena Narva jõkke kudema ja jääb siia aprillini-maini, alles siis siirdub merre tagasi.
Tänu looduslikele iseärasustele, kus Narva jõe keskjooks kulgeb suhteliselt läbimatute metsa- ja rabaalade vahel, oli aegade jooksul Eestimaale pääs põhiliselt võimalik vaid alamjooksul asunud kõrgemaid rannaalasid pidi. Narva jõe teiseks tähtsaks ülepääsuks ning seetõttu ka sõjakäikude tallermaaks jõe Peipsist väljavoolu koht – Vasknarva kust edasi sisemaale sai liikuda mööda järveäärset liivast ja kuiva kaldariba. Seetõttu võime Vasknarvas jõe kaldal näha 1349. a. rajatud ordulinnuse varemeid.
Kasutatud viited:
Enn Käiss (artikkel Narva jõgi)
Loodusmälestised 13;2004
Eesti. Loodus; 1995 Anto Raukas
Related posts: