Aluoja joaastangud asuvad Toila vallas Pühajõe külas, läänest Pühajõe orgu suubuval Mägara ojal.
Aluoja (Mägara oja, Härjaoja või Sepaoja) on ainulaadne paepõhjaline org, kus esinevad joaastangud, kurisud ja allikad. 200 – 250 m joast ülesvoolu esineb avalõhesid ja kaks kurisud läbimõõduga kuni 5 ning sügavusega 0,5 m. Need neelavad vett kokku kuni 50 l/s, mistõttu ajuti jõe maapealne vool kuni joani katkeb. Kurisutes neeldunud vesi voolab maa all edasi ja tuleb taas päevavalgele karstiallikatena. Allikaid esineb joa astanguis ja oru põhjanõlvas, joast ülesvoolu.
Aluoja juga ei ole küll väga veerikas, kuid 14 km pikkune ja 33 km² valgalaga Mägara oja ei ole kunagi päris ära kuivanud tänu allikate rohkusele.
Aluojal mis suubub vasakult Pühajõe orgu, on alamjooksul 200 m ulatuses viis suuremat astangut. Seega võib kõnelda siin joastikust või kaskaadist. Astangute kõrgused on pärivoolu liikudes 1,4 m, 0,7 (0,8) m, 1,9 (1,8) m, 1,3 (1,4) m ja 0,5 m. Kaks esimest astangut on kujunenud Volhovi, kolm ülemist – Kunda lademe lubjakividesse. Kivimid on läbitud rohketest tektoonilistest lõhedest. Org süveneb järsult kuni 10 meetrit. Kohati, eriti aga kolmanda astangu juures, on ta kanjonilaadne. Pärast viimast joaastangut org laieneb järsku ja ta veerud ühinevad Pühajõe oru veerudega. Orule on iseloomulikud järsud täisnurksed pöörded. Joa viimasest astangust ülesvoolu paljandab oru põhjas paas, mis on täis mitmes suunas kulgevaid lõhesid.
Kõige viimase astangu ees on 1,0 m sügavune hiiukirn ja kulbas.
Hiiukirn – joa alla, kõrgelt langeva vee poolt uuristatud katlataoline süvend. Joaastangu all toimuva intensiivse uuristuse tõtte taanduvad joad kõik pikkamööda ülevoolu.
Kasutatud viited:
Eesti loodus 1966
Jugadest Põhja Eesti pangal 1935
Eesti joad 2003
No related posts.
