Peipsi on oma 3555km² suuruse pindalaga, Euroopa looduslike järvede hulgas suuruselt 5 kohal. Järve kogupikkus on 143 km, laius 48,8 km, maht 25,07 km³. Peipsi järv koosneb kolmest osast. Põhjapoolne (pindala 2611 km², suurim sügavus 12,9 m, keskmine sügavus 8,3m), on Peipsi järv- kitsamas mõttes (Suurjärv e Külmjärv), lõunapoolne Pihkva järv (pindala 708 km², suurim sügavus 5,3 m), neid ühendab väin Lämmijärv (Soejärv, pindala on 236 km², suurim sügavus 15,3 m).
Peipsi järv kogub vee enam kui 47 800 km² suuruselt alalt. Järve suubub ~30 jõge (suuremad Veliikaja ja Suur-Emajõgi). Väljavool toimub Narva jõe kaudu. Peipsi järve vesi vahetub umbes kahe aasta tagant. Seejuures toitub järv 84% jõgede veest ja 16% sademete veest.
Järv paistab silma oma lühikese, kuid väga tugeva laine poolest, mille kõrgus on maksimaalselt 2,8m. Vesi on vegetatsiooniperioodil enamasti roheline ning keskmiselt (1,8-3,6m), talvel isegi väga (3,2-5,0m) läbipaistev. Vihmastel suvedel on järve vesi punakas pruun ja vähe läbipaistev.
Peipsis on 29 saart kogupindalaga 25,8 km² (suurim on Piirisaar 7,5 km²).
Peipsi järve areng on keeruline. Järvenõgu oli olemas enne viimast jääaega ning selle kujunemise määrasid tõenäoliselt maakoore liikumised, mis algasid ~380 miljonit aastat tagasi. Liikumised jätkuvad tänapäeval, järve nõgu Peipsi põhjaosas tõuseb, Pihkva järve lõunaosas vajub.
Peipsi aluspõhjanõgu täidavad peamiselt viimase mandrijää taandumisel kujunenud setted (moreen, kruus, liiv). Mandrijää ei taandunud Peipsi nõost ühekorraga, vaid järkudena. Hilisjääajal moodustus mandrijää taandumisel esmalt I Pihkva jääpaisjärv, mis oli praegusest meretasemest üle 70 m kõrgemal ja Võru nõo kaudu ühenduses jääpaisjärvedega edela pool, Koiva jõe basseinis. II Pihkva jääpaisjärv, mis algul haaras alasid Mehikoorma-Pnevo joonest lõuna pool, hiljem ulatus Piirissaareni ja oli loode poolt ühenduses isegi I Võrtsjärve jääpaisjärvega, asus 70m tasemest juba madalamal ning ei olnud enam ühenduses Võru nõoga.
Peipsi põhjaranniku 30 km pikkust lõiku Rannapungerjalt Vasknarvani ääristavad valdavalt luidetega piiratud liivarannad ja männimetsad. Liivaseid, kruusaseid ja saviseid kaldalõike leidub Peipsi läänerannikul kuni Varnjani. Esineb kivikülve ja kivist kallast (näiteks Nina küla kohal). Peipsi üldiselt madalad kaldad saavutavad silmapaistva kõrguse Kallastel. Veest kerkib järvepinnast kuni 11m kõrgune, 200m pikkune punase devoni liivakivi paljand. Paljandist on leitud devoniaegsete kalade luid. Peipsi idakallas on madal ja lage. Peipsi idarannikul on Raskopeli laht, mis kujutab endast Suurjärvest peaaegu isoleeritud liivakallastega järve. Varnjast lõuna poole peaaegu Järveperani ulatuv kaldalõik on soostunud ja turbane, siin laiuvad Emajõe suudme sood. Mehikoormal on kallas liivasem. Soostunud kaldalõike on Mehikoormast lõunapool. Alates Värska lahest ilmestavad järve läänekallast kõrgemad künkad.
Peipsi järve põhisetted koosnevad mitmesuguse jämedusega liivadest, mudastunud liivast, sapropeelist, savist ja turbamudast.
Lahesoppides ja saarte varjus leidub suuremaid taimekogumikke. Kõige taimestiku rikkamad on Varnja-Raskopelist lõuna pool olevad osad. Rikkalik taimestik on järve idakaldal. Taimestik puudub üsna suurtel aladel loode- ja põhjakaldal.
Siiski on Peipsi taimestik liigirikas (60 liiki). Sellele arvule võib lisada ligi 20 liiki üleujutatavatel aladel kasvavaid kalda- ja sootaimi. Järve kaldavöötmes leidub rohkelt pilliroogu, järvekaisel, esinevad alss, kõõlusleht, harilik konnarohi, luigelill, konnaosi jt. Ujulehtedega taimedest kasvab vesi-kirburohi, valge kastehein, kollane vesikupp. Veesisene taimestik koosneb peamiselt kaelus-penikeelest ja mändvetikatest. Leidub paar haruldust, väike konnarohi ja väike penikeel. Peipsi taimestikule on iseloomulik mitmete jõetaimede ning ka mere- ja rannikutaimede rohkus. Peipsis kasvab hulk muid haruldasi veetaimi: vesi-naaskelleht, mõru vesipipar, punakas penikeel jt.
Omapärane on Peipsi vee pisielustik. Väga liigirikas on järve vetikatefloora (üle 800 liigi). Üsna suure erikaaluga on soolalembesed vetikad, arvatavasti reliktid ajajärgust, mil Peipsi oli Joldiamere laht. Suhteliselt on palju külmalembesi arktilise ja alpiinse päritoluga liike. Kõrvuti rohketoiteliste vete liikidega leidub hulk vähetoiteliste vete vetikaid.
Üsna rikas on järve põhjaloomastik, säilinud on kirpvähiline ja väheharjasuss, esineb vesiking.
Peipsi on üks paremaid kalajärvi terves Euroopas. Esineb 36 kalaliiki. Põhilised on : peipsi tint, rääbis, ahven, haug, latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig. Vähem leidub koha, säinast, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre, nurgu, viidikat, tõugjat, rünti, särga, turba, roosärge, harjust.
Peipsi järv on linnurikas järv. Siin on nähtud üle 100 liigi soo- ja veelinde. Neist on pesitsejaid ligi 40 liiki, arvukalt esineb ka toitekülalisi ja läbirändajaid. Pesitsejatest leidub rohkesti naerukajakaid, sinikaelparte, tuttpütte, kõrkja-roolinde, tiigiroolinde ja rootsiitsitajaid. Esinevad lauk, ruik, tait, mustviires, väikekajakas, vihitaja, väiketüll, jõgitiir, punapeavart, kalakajakas, luitsnokkpart, rägapart, piilpart, sarvikpütt jt. Haruldastest lindudest väärivad äramärkimist vääkspart, väikehüüp ja hüüp. Peipsi on tähtis linduderändteena.
Tüübilt kuulub Peipsi järv kihistumata rohketoiteliste järvede hulka. Oma keerulise ajaloo ning erakordselt mitmekesise ja harulduste rikka elustiku tõttu on Peipsi ka väga suure teadusliku tähtsusega.
Paljusid Peipsi ääres leiduvaid kive seostab folkloor Kalevipoja tegudega. Kalevipoja ehitatud sildu olevat Peipsi kaldal viis.
Arheoloogid on Peipsi äärest leidnud jälgi muistsete kalameeste tegevusest juba keskmisel kiviajal. Nooremast kiviajast on teada ka asulakohti (Akali, Kullamägi) Peipsi järve suubuvate jõgede kallastel. III aastatuhande teisest poolest alates on Peipsi ääres jälgi kammkeraamikakultuurist, mis on levinud soome-ugri hõimude hulgas.
Kasutatud kirjandus:
Eesti NSV järved ja nende kaitse 1977
Eesti. Loodus; Anto Raukas 1995
Related posts: