Viru lavamaa hõlmab Harju-Viru lubjakiviplatoo idaosa, Põhja-Eesti rannikumadaliku ja Alutaguse vahel. Paasaluspõhi ulatub siin maapinna lähedale, ent on enamasti kaetud 1-2 m paksuse pinnakattega, milleks on lubjarikas moreen.
Suurimaks looduslikuks pinnavormiks on Viru lavamaa põhjaservaks olev Balti klint. Paelavasse on lõikunud sügavad ürgorud – Purtse, Pühajõe, Voka ja Sõtke. Seoses lubjakivide lahustumisega vees on arenenud karstiprotsessid. Purtse jõe vasakkaldal paikneb Eesti üks suuremaid ja tuntumaid karstialasid – Uhaku.
Aluspõhi on siin maavaradest rikas. Eesti tähtsaim energeetiline maavara – põlevkivi – lasub vahekihtidena Kukruse lademe lubjakivides ning on oma teadusliku nimetuse – kukersiit – saanudki Kukruse järgi, kus esimene proovikaevandamine toimus 1916. aastal. Põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega seonduvad Viru lavamaa maastikupildi olulise komponendina arvukad tehispinnavormid – aherainemäed ehk terrikoonid, tuhamäed ja -platood ning kaevanduste langatusalad.
Kohtla-Järvest ja Jõhvist lõuna pool moodustab Viru lavamaa ulatusliku kaare lõunasse – Mäetaguse ja Väike-Pungerjani. Seda lavamaa osa, mis on ühtlasi kõige laiem ja kõrgem (81 m üle merepinna), nimetatakse Jõhvi ehk Ahtme aluspõhjaliseks kõrgustikuks. Sellest ida pool muutub Viru lavamaa õige kitsaks ning sopiline lõunapiir on raskesti tabatav, sest siinset maastikupilti rikuvad põlevkivikarjäärid ning Oru freesturbaväli.
Viru lavamaa on Eesti kõige karmimate talvedega piirkond. Narvas on aasta kõige külmema kuu – veebruari – keskmine õhutemperatuur (-7,3oC) Eestis absoluutselt madalaim. Suvel aktiivse vegetatsiooni perioodil esineb siin niiskuse defitsiit, sest lubjakivid on lõhelised ja lasevad vett kergesti läbi.
Viru lavamaa kohal on atmosfäär Eesti üks saastunumaid. Seda põhjustab suurte tööstusettevõtete tihe kontsentratsioon võrdlemisi väikesele maa-alale Kiviõlist Narvani.
Viru lavamaa vetevõrk on hõre, eriti vähe on järvi. Nimetamisväärseim on Uljaste järv. Jõed voolavad vanades ürgorgudes ning on suviti veevaesed.
Põhjavesi on saastumise eest nõrgalt kaitstud. Linnade ümbruses on suure veetarbimise tõttu tekkinud depressioonilehtrid ning suurem osa vajaminevast veest juhitakse siia veerikkast naaberregioonist – Alutaguselt.
Viru lavamaa karbonaatsetel rähkmuldadel ning mitmesugustel gleistunud muldadel levinud looduslikku taimkatet on tänapäevaks äärmiselt vähe säilinud. Linnade ja väiksemate tööstusasulate ümbruses on rohkesti kiratsevaid saastekahjustustega taimekooslusi. Samuti alasid, kus mets on maha raiutud ning hiljem hooldamata jäänud ja praeguseks võsastunud. Aidu ja Viivikonna karjääris on kaevandatud piirkondi osaliselt rekultiveeritud.
Viru lavamaa on juba kiviajast alates olnud asustatud. Kohtla-Järve ümbruses oli enne linna rajamist Eesti kõige tihedam kivikalmete ja teiste muististe levikuala. Piirkond on ajaloolisel ajal olnud tihedasti asustatud, ent saanud sõdades sageli rängalt kannatada. Praeguseks ajaks on sellest kujunenud Eesti kõige enam linnastunud ning inimtegevusest muudetud maastikurajoon.
Kasutatud viiteid:
Looduskaitseteatmik 1960; 1976
Eesti Loodus
Eesti Loodusmälestised
Eesti Ürglooduse raamat
Related posts: