Kui ligikaudu 12 000 aastat tagasi mandrijää serv Alutagusel taandus, kandus sealt tormitsevate liustike sulamisvetega rohkesti kruusa ja liiva, mis matsid enda alla varasemad negatiivsed pinnavormid (näiteks Vasavere oru) ja liustikuservast lahtimurdunud suured jääpangad. Kui liiva ja kruusa alla mattunud pangad ajapikku sulasid, kujunesid nendesse kohtadesse järved, nende vahele aga ümarja põhijoonisega liiva- ja kruusakünkad (mõhnad). Erineva kuju ja suurusega mõhnasid leidub siinses Kurtna (ka Illuka) mõhnastikus umbes 15 km² suurusel alal. Lisaks on mõhnastikus ja lähikonnas ligikaudu 40 järve. Järvederohkus ja eeskätt Eesti kõige oligotroofsemate (vähetoiteliste) järvede suur hulk annavad sellele paikkonnale unikaalsuse kogu Euroopa mastaabis.
Elupaiga on leidnud enam kui 500 taimeliiki, nende seas haruldused: vesiloobeelia, harilik porss, lehitu pisikäpp jpt.
Kurtna on puhta joogivee allikas Jõhvi – Ahtme ning Kohtla-Järve linna elanikele. Järvestikku ohustab inimtegevus ning unikaalne maastik on sattunud hävimisohtu.
Väheviljakate muldade ning madala bioproduktsiooniga metsade tõttu oli see ala kuni möödunud sajandi keskpaigani inimtegevusest vähe mõjutatud. Nüüdseks on olukord muutunud. Ida poolt tungib peale põlevkivi kaevandamine, otse maastikuala keskel on Pannjärve liivamaardla ning saastet kandub põlevkivibasseinist ja Narva elektrijaamadest ka õhu kaudu. Pannjärve liivamaardla on Eesti suurim (aktiivne varu 71,1 milj m³) ja kvaliteetseim (kvartsisisaldus üle 90%). Liivakihi paksus ulatub 80 meetrini. 1964.a. avatud karjäär on 390 ha suur ja kaevandatakse siin peamiselt hüdromonitoorselt. Kes tahab tuttavaks saada kogu mõhnastiku ja kõigi Kurtna järvedega, peab varuma kannatust ning aega mitmeks päevaks. Aga isegi suurimate küngaste ja järvede ülesotsimiseks kulub pikk suvepäev. Glatsiokarstilised järvenõod on koondunud põhja-lõunasuunalistesse vöönditesse, millest läänepoolseim asub juba väljaspool mõhnastikku. Idapoolne (Aknajärv, Valgejärv, Kirjakjärved jt.) paikneb mõhnastiku idaosas. Mõhnastiku keskosa liigestavad suhteliselt väikesed järvenõod (Kuradijärv, Martiska jt) ning kuivapõhjalised nõod. Viimaste hulgas võib olla evorsioonilisi vorme. Ala suurim, kahe kilomeetri pikkune sopiline Konsu järv, asub mõhnastiku lõunaosas.
Kurtna mõhnastik on asümmeetriline. Liustiku kontakti tähistav läänenõlv on järsk ja sirgjooneline ning looduses hästi jälgitav. Idapiir seevastu on väga sopiline ning suures osas tinglik, kuivõrd mõhnastikuga geneetiliselt seotud üksikvormid ulatuvad kaugele itta – Puhatu soostiku keskosani. Mõhnastikku kujundavate pinnavormide orientatsioon langeb kokku mõhnastiku üldorientatsiooniga. Domineerivad põhja-lõuna suunalised piklikud künnised, seljakud ja lavad. Ümara põhijoonisega künkad on enamasti väikevormid ja paiknevad sageli suurematel lavadel ja seljakutel. Mõneti erandlikud on suured künkad läänes (Kuradimägi). Maapinna absoluutkõrgus varieerub mõhnastikus 42 ja 68 m vahemikus. Suhteline kõrgus ulatub ala lääneosas 20 meetrini. Kurtna mõhnastik on Ida-Euroopa lavamaa kauneimaid. Kahjuks pole põhjaosa enam looduslikult säilinud.
Kasutatud viited
Looduskaitseteatmik 1960
Loodusmälestised 13; 2004
No related posts.