Jõuga oosid leiab üles, kui Tartu – Jõhvi maateest suunduva Jõuga ristist ära pöörata Raudi suunas. Peale talusid hakkavad paremal pool silma Jõuga järved.
Jõuga järvede grupi moodustavad Jõuga Liivjärv, Pesu- ja Linajärv. Kolmas lahustükk on mõeldud kaitstava loomaliigi ja sealse põlismetsa kaitseks.
Jõuga ooside seas on nii tasaselaelisi ja järsunõlvalisi kuni 10 m kõrgusi lavaoose kui ka kuni 20 m kõrgusi teravaharjalisi oose. Nad koosnevad hästi sorteeritud rõht- ja kaldkihilisest veeristik- kruusliivast, valdab karbonaat kivimiline materjal (60- 85%), mis enamalt jaolt pärineb Kukruse Idavere lademest. Kihid jälgivad nõlva kallakust, kuid pikki oosi on nad kaldu lõuna suunas. Kohati leidub kruusas liivsavi vahekihte. Ooside ulatus kirdest edelasse on ligikaudu 3 km. Nendega kaasnevad pikklikud glatsiokrstilised nõod, mille suurimates paiknevad umbjärved: Pesujärv (2 ha, sügavus 9,5 m), Linajärv (1,1 ha, sügavus 7 m ) ja Liivjärv (2,2 ha, sügavus 8,3 m). Järved olid varem bähetoitelised nüüd on nad inimtegevuse tagajärjel eutrofeerunud ja kalavaesed. Järvedest on leitud haruldasi taime- ja loomaliike (vesikonna, planktonivähikesi, reliktset, väheharjasussi jt.). Setete terasuuse kiire vaheldumine oosides viitab nende väga muutlikele tekketingimustele. Oosid kujunesid tõenäoliseltliustiku avalõhedes.
Jõuga külast kirdes on Eesti suurim, vadjalaste kääbaskalmistu, mis koosneb 260 liivakääpast ja neljast žalnikust. Kääbastesse on maetud umbes XII sajandi keskelt XIV sajandi alguseni, ridamisi paiknevaisse žalnikuisse XIII sajandi lõpust XVI sajandis I pooleni. Panusteks on mitmesugused ehted (hoburaudsõled, oimurõngad, helmed, ripatsid, käevõrud, sõrmused) ja noad. Kahte järsunõlvalist mäge – Ees- ja Taga-Linnamäge – peetakse rahvajuttudes muistseteks linnusteks, kuis arheoloogilised kaevamised pole seda kinnitanud. Pinnavorme on rikkunud kruusa kaevandamine.
Kasutatud viited:
Eesti NSV järved ja nende kaitse 1977
Loodusmälestised 13; 2004
Related posts: