Järsunõlvaline Iisaku oos, ligikaudu 700m lai ja 40 m kõrge on osa Iisaku-Illuka ooside vööndist. Oosi pikkus on 2 km ja suurim laius.
Oosi idanõlv on järsk, läänenõlv lauge. Oosi peal ja idajalamil on rida piklikke kuni 4 m sügavusi glatsiogarstilisi nõgusid, mis läänenõlval puuduvad. Ida nõlval on murrutusastanguid, millest selgeim asub 60 – 65 m kõrgusel. Paiguti leiame ka rändkive. A.Tammekannu ja W.Ramsay arvates on Iisaku oos aktiivse liustiku serva ees kujunenud mandrijää servamoodustis, mille ees laius ulatuslik jääpaisjärv. H.Hausen võrdles Iisaku-Illuka vööndit koguni klassikalise Salpausselkä servamoodustiste ahelikuga Lõuna-Soomes. E.Rähni ja K.Kajak pidasid sama vööndit radiaalsete mõhnade ja pikiooside ahelikuks. Hiljem A.Raukas, E.Rähni ja A.Miidel (1971) ja oletasid, et nimetatud pinnavormid on kahe eri suunas liikunud liustikukeele vahel kujunenud keeruka tekkelooga moodustised, mille kujunemisel etendas olulist osa aluspõhja reljeef. Oosi kõrgeimaks tipuks on 94 m kõrgune Tärivere mägi, mis on kogu Ida-Virumaa kõrgeim looduslik pinnavorm. Mäe suhteline kõrgus on samuti üsna aukartust äratav – 40 m. Seal on 28 m kõrgune vaatetorn, kust avaneb suurepärane vaade ümbruskonnale. Tärivere mäe esialgset ilmet on oluliselt rikkunud kruusa kaevandamine. Iisaku oos madaldub kiiresti edela suunas ning mattub viirkihiliste aleuriitide alla. Kirde suunas ta esialgu madaldub, kuid Tammetaga juures kerkib taas esile kuni 18 m kõrguse järsunõlvalise seljakuna (Kurgani mägi). Peaoosiga paralleelselt esineb kõrvaloose ja nende vahel kuni 100 m pikkusi sulglohke. Jõuga kohal muutub oos veelgi kõrgemaks ja hargneb mitmeks rööpseks oosi seljakuks, õigemini – kühmjaks ja kumeraks oosiharjaks, mis edasi kirdesse moodustavad juba laia lavaoosi.
Loodusmälestised 13; 2004
WWW.RMK.EE
No related posts.
