Balti klindile tähenduse otsimist alustame pealkirja sõnapaarist. Balti – see on rahvad ja keelerühm, meri ja maad, kultuurid ja ajalugu, üsna erinevate käsitlustega siinsete rahvaste kõnepruugis. Valdavalt tähistatakse sellega siiski regiooni, sest siinset merd nimetavad selle ääres elavad rahvad igaüks omamoodi ja enamjaolt ikka lähtuvalt ilmakaarest, mis suunda see neist jääb.
Taani – Rootsi algupäraga, rannaastangut tähistava sõnaga klint on lood mõnevõrra lihtsamad, kuigi eestlastel sarnase tüvega sõna puudub ja siin nimetatakse sellist aluspõhja kivimitest rannaastangut hoopis pangaks. Et sõna „pank” tähistab eesti keeles ka rahandusasutust ja üht-teist muudki, siis on segaduste vältimiseks proovitud kasutusele võtta mitmeid teisi omakeelseid liitsõnu – pankrannik, paerannik. Enim kasutatud ja samas ka kõige eksitavama sisuga neist on paekallas. Esiteks ei ole Balti klindi astangud valdavalt mitte paest, vaid liivakivist või savikivimitest ning geoloogid eristavad oma töös selgepiiriliselt veekogusid, millel on kallas (jõgi, järv) või rand (meri, ookean).
Balti klint – see on Läänemereäärne, enam kui 1200 km pikkune aluspõhja kivimitesse murrutatud tänapäevaste ja iidvanade kulutusastangute süsteem. Balti klint saab alguse Rootsi ranniku lähedalt merepõhjast Ölandi saarest lõuna pool ja kulgeb sealt piki saare läänerannikut läbi Läänemere ning üle Eesti põhjaranniku kuni Laadoga järveni Venemaal. Lähte ja lõpppunkti järgi on Balti klinti nimetatud ka Öland-Laadoga (rootslased) ehk Balti-Laadiga (venelased) klindiks.
Balti klint jälgib suures määral Ida-Euroopa platvormi kahe osa, Balti kilbi ja Vene lava vahelist piiri. Sellest piirist põhja pool avanevad maapinnal ja merepõhjas kõvad kulumiskindlad kivimid (siinkohal tard- ja moondekivimite koondmõistena) ja lõuna pool (Ölandi klindilõigul idas) tunduvalt pehmemad ja kulumis aldimad settekivimid.
Balti klindi mõiste määratlemine ei ole aga siiski nii ühene. Kui lähtuda eelpakutud süsteemi käsitlevast definitsioonist, siis võiks selle koosseisu arvata ka nn Siluri klindi. See on Gotlandi saarest lõuna pool merepõhjast algava ja läbi Läänemere ning Saare- ja Muhumaa põhjaosa kuni Mandri-Eesti keskosani kulgeva, Siluri ladestu lubjakivisse murrutatud rannaastangute vöönd. Sarnaselt Balti klindiga on ka seda alg- ja lõpppunktide järgi nimetatud nii Gotland – Saaremaa kui Gotland – Lääne-Eesti klindiks.
Senini ja seda põhiliselt traditsioonidest lähtuvalt, on Balti klindi koosseisu arvatud siiski üksnes selle väga laia (üle 300 km) kurrutusastangute süsteemi kõige põhjapoolsemad – põhiliselt Vendi, Kambriumi ja Ordoviitsiumi ladestu settekivimitesse murrutatud astangud. Siit tuleneb ka selle astangusüsteemi kohta tarvitatav küllaltki õnnestunud nimetus – Kambrium-Ordoviitsiumi klint. Kolmas nimetus on targu kõrvale jäetud, sest Vendi kivimid märkimisväärseid astanguid, vähemalt maismaal ei moodusta.
Sedasi määratletud Balti klindi laius , kui mõned ekstreemsused, näiteks klindiastanguisse järsult lõikunud klindilahtede ja –orgude veerud kõrvale jätta, on 2-50 km, mis suureneb üldjoontes läänest itta. Pikkusest oli juba juttu, see on linnulennult 1200 km, aga kui kaastangujoone looklemist sisse arvestada, siis umbkaudu 1700 km.
Kasutatud kirjandus:
Balti klint loodusmälestisena; 2003; Kalle Suuroja; Eesti Geoloogiakeskus
Related posts:
