Alutaguse hõlmab Ida-Viru kesk- ja lõunaosa. See on metsade- ja sooderikas ning väga hõreda inimasustusega territoorium. Naaberaladest madalam (30-40 m üle merepinna), oli Alutaguse jääaja lõpul jääpaisjärvede vetest üle ujutatud. Seepärast domineerivad pinnamoes soostunud liiva- ja viirsavitasandikud. Vahelduvama reljeefiga osadeks on Iisaku-Illuka oosiahelik ning selle kirdepoolseks jätkuks olev Kurtna mõhnastik. Silmapaistvaimaks üksikvormiks on Kuremäe otsamoreen (92 m üle merepinna).
Alutaguse lõunaserv ulatub Peipsi järve põhjarannikuni ning edelas väljapoole maakonna piiri. Peipsi põhjarannikut ilmestab peaaegu katkematu vööndina Eesti kõige suurejoonelisem mandriluitestik. Luiteid leidub ka järvest põhja pool, Peipsi vanadel rannavallidel jm piklikel pinnavormidel, nn kriivadel kuni Kurtna mõhnastikuni. Siin on ka kaks võrdlemisi sügavat orgu, millest Poruni on Narva lademe liivakivisse ja domeriiti lõikunud rohkete kaldapaljanditega ürgorg, kuna aga Rannapungerja on Põhja-Eesti sügavaim üksnes pinnakattesse uuristunud org.
Alutaguse maastikupildile on iseloomulikud sood. Siin paikneb Eesti suurim soostik – Puhatu. Maakonna lääneosas asub Muraka raba, mis koos Ratva rabaga moodustab ühtse sookaitseala ning Sirtsi soo Lääne-Virumaa piirialal.
Alutaguse kuulub koos Viru lavamaaga Eesti kõige mandrilisema kliimaga regiooni. Ka siin on karmid talved, ent naaberalaga võrreldes jahedamad suved, sest soode ja veekogude rohkuse tõttu kulub palju päikesekiirgust vee aurustamiseks.
Alutaguse on sisevetelt rikas ala. Kurtna mõhnastikus on umbes 30 km2 suurusel alal 40 järve, moodustades Eesti suurima järvestiku. Tähtsamad vooluveekogud on Avijõgi, Rannapungerja, Tagajõgi, Alajõgi, Purtse ülemjooks ehk Oandu, Mustajõgi ja Poruni ehk Borovnja jõgi. Alutaguse idapiiril voolab Eesti veerohkeim jõgi – Narva, mille lähtel on rohkesti vanu jõesänge, nn struugasid. Alutagusel on väga tihe kuivenduskraavide võrk ning palju on kaevanduste ja elektrijaamade kanaleid ja paisjärvi.
Alutaguse on Eesti üks ürgsema loodusega metsarikkamaid piirkondi, mis meenutab taigat. Siin valitsevad lodu-, soo- ja palumetsad soo-, glei- ja mitmesugustel liivmuldadel. Suurte rabade soosaartel kohtab ka laialehist salumetsa. Puistutest on ülekaalus männikud ja kaasikud, kuuske kasvab siin vähem kui mujal Eestis. Palju on lagesoid ja väga vähe niite. Huvitavamatest taimekooslustest tuleks nimetada kaitsealust Poruni ürgmetsa, kus jõe alamjooksul kasvab väga liigirikas ja keeruka rindelise struktuuriga laialehine mets. Väga omapärane taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus kriivadel kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused moodustavad viirulise mustri. Huvipakkuvad on ka luitekooslused Peipsi põhjarannikul, nii männikud kui ka vähesed Eestis säilinud luitetammikud Järvevälja kaitsealal. Kuremäe otsamoreenil, kloostri territooriumil levib liigirikas sürjaniit paljude haruldaste taimedega.
Lisaks taimestikule rõhutab Alutaguse sarnasust taigavööndiga ka selle loomastik. Siin võib kohata niisuguseid okasmetsade asukaid nagu lendorav ja ahm. Rohkesti on karusid.
Alutaguse on suhteliselt hilise ning hõreda asustusega. Siinsed peamised kinnismuistised on liivast kuhjatud kääbaskalmistud, mis viitavad vadjalaste asustusele meie aja esimese aastatuhande lõpul ja teise algul. Jõugal asub Eesti suurim kääbaskalmistu (ca 300 kääbast). 17. ja 18. sajandil rändas siia vene vanausulisi, kes asustasid peamiselt Narva jõe äärseid alasid ning Iisaku ümbrust.
Alutagusel on traditsiooniliselt tegeldud soomaagist raua tootmisega (Rebu, Rääsa), metsa langetamise, parvetamise ja puutööndusega (eriti Avinurme ümbruse külades) ning kalapüügiga (Narva jõe ja Peipsi ääres). Suuremad muutused on toimunud viimastel aastakümnetel. Põlevkivi kaevandamine on nihkunud lõuna suunas, Alutaguse piiresse on jõudnud Estonia kaevandus, Narva- ning Sirgala karjäär, Oru freesturbaväljad. Eesti soojuselektrijaam ning Pannjärve liivakarjäär. Alutaguse põhjaosas on põlevkivi töötlemise ja elektrijaamade tegevusel toimunud algselt happelises keskkonnas kujunenud taimekoosluste oluline teisenemine aluselise saaste tagajärjel.
Kasutatud viiteid:
Looduskaitseteatmik 1960; 1976
Eesti Loodus
Eesti Loodusmälestised
Eesti Ürglooduse raamat
No related posts.