Oru park võeti looduskaitse alla Saka-Ontika-Toila paekalda osana 1957 a. hiljem, 1997. aastal, moodustati Oru pargi maastikukaitseala (75,4 ha) ajaloolise väärtusega ja mitmekesise reljeefiga pargimaastiku kaitseks. Kaitseala maa-ala jaguneb kaheks piiranguvööndiks – metsapargi- ja pargipiiranguvööndiks- , kus on lubatud eesmärgipärane hooldetegevus.
Toila-Oru park on ainulaadne oma liigirikkuse, asendi ja kujunduse poolest. Parki ilmestavad vaheldusrikas reljeef ja kärestikulise Pühajõe org. Omapärase tekkelooga on 1938 a. rajatud tammik, kus iga taime jaoks kaevati paesse istutusauk.
Pühajõe kaldal on suur rändrahn, ümbermõõduga 26 m, kõrgus 2 m.
Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi suurkaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe paremkaldal asuvad talud nende omanikel 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos selle karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti umbes 144 ha maad. Ehitatava suvila projekti tellis G.Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Selle juurde rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphald.
Ehitamisega alustati 1897 aasta juunikuus. Tööle võeti üle 300 mehe, suuremalt jaolt venelased. Töö oli nii tasuv, et mõisnikudki võtsid sellest osa.
Oru loss ja selle kõrvalehitised, kasvuhoone, maneež, teenijatemaja ja kirik said valmis augustikuus 1899. a. Väga kiiresti ehitati kirik: juunikuus alustati ja augustikuu keskel lõpetati.
Oru pargi plaan valmis G.Kuphadtil 1899. aastal ja ta juhendas selle elluviimist järgmisel kahel aastal. Oru aedade ja pargi kavandamist on Kuphaldt pidanud üheks oma huvitavamaks tööks – eelkõige paiga looduslike eelduste tõttu.
Valminud palee oli lamedakatuseline, selle lodžad olid rikkalikult kaunistatud freskodega pidulikul punasel põhjal. Terrassid olid valmistatud tahutud hallist graniidist ja müürid balustraadiga kroonitud. Terrasside ja parterite kaunistudeks kasutatavad kujud ja vaasid olid antiiksete eeskujude jäljendid pronksis ja terrakotas. Purskkaeve ja basseine toideti palee tornis asuvast veepaagist.
Muruplatside kujundus meenutas oma üleküllusega renessansiaegseid Rooma aedu, mille lillerohkus avaldas võimsa looduse taustal tugevat mõju. Hekid, põõsastikud ja puud terrassidel olid pügatud itaalia mustrite järgi. Vanaema aed oli spetsiaalselt proua Jelissejeva soovi kohaselt tehtud. Pargimaastiku järgi seatud teede kulgemine jõeoru, metsa ja uusistandike vahel vastas kohalikule olustikule ja oru kliimale.
Läbi pargi suundusid sõidu- ja ratsutamiseteed. Sillad ehitati massiivsest graniidist, jõe paisutamisega kujundati joad. Terrasse ja paleed kandva panga ette ehitati selle kindlustamiseks suur tugimüür. Pargi rajamisega olid seotud peamiselt Toila ja selle ümbruse elanikud.
Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G.Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks. 20.veebruaril 1935 kinnitati kingitus Riigikantselei bilanssi kuuluvaks.
26. aprill 1935 loodi Kadrioru Valitsemise Komitee baasil Riigiparkide Valitsus, mille juhatajaks määrati riigivanema vend Peeter Päts. Selle ametikonna valitseda jäi Oru park koos Kadrioru, Keila-Joa ja Pühajärve parkidega. Ehitustööde läbiviimine koos projektide koostamisega pandi Teedeministeeriumi Avalike Tööde Osakonna õlule.
Lossi parandustöödega tehti algust 1935 aasta varakevadel. Oru lossi ja pargi kaunistamiseks mõeldud dekoratiivskulptuuride loomisest ja olemasolevate renoveerimisest võtsid osa: V.Mellik, L.Pruul, A.Kaasik, F.SAnnamees, H.Halliste.
Oru loss ja park saadi pooleteise aastaga korda. Istutustööde mahust annab ülevaate istutatud taimede kogus: ilupuid ja põõsaid oli ette nähtud istutada 7210 tk, püsililli ja alpitaimi 14 180 ning roose 7150 tk. istikud toodi paljudest välismaa puukoolidest ja aianditest.
Pargi arendamine toimus peamiselt aednik Anton Mundi eestvedamisel. Abi pargi kujundamiseks andsid Saksamaa spetsialistid puude, põõsaste ning lillede, eriti rooside istikute müümisega. Üks roosisort oli Saksamaal aretatud hübriidroos nimeg „Staatspresident Konstantin Päts“.
13. august 1941 oli see päev, mil taganevad hävitus pataljonlased Stalini käsku täites süütasid Oru lossi koos kõikide kõrvalhoonetega põlema. Panga servadele kaevati kaevikuid ning kaitserajatiste ehitamise käigus saeti maha puid. Nii kadusid paljud vanad ja väärtuslikud puud.
1944 aastal enne lahkumist, tõenäoliselt 18. sept., lasti Oru lossi keldris olev laskemoon SS erikomando poolt õhku. 1960 lükati jäänud varemed kokku ja kaeti mullaga. Oru park hakkas võsastuma. Jelissejevi ajal olevat pargi eest hoolitsenud 100 aednikku, pärast II maailmasõda oli pargitöötajaid alla 10.
1958. a. asus tööle Kohtla-Järve RV MM Jõhvi metskonna Oru pargi tehnikuna tööle Valev Meriste. Tema juhendamisel alustati pargipuistu korrastamist ja täiendamist. 1959.a. kanti Oru park vabariikliku tähtsusega looduskaitseobjektide nimekirja. Järgnevail aastail rajati taimmaterjali varumiseks puukool, ehitati purustatud sildade kohale puitsillad ja tehti muid korratustöid. 1967.a. võeti käsile dendroaia rekonstrueerimine, alustati raietöödega, korrastati teid ja treppe.
1972.a. asutati Toila metskond, kelle hooldada jäi ka Oru park. 1973.a.a sai Toila metsaülemaks Maie Mendik. Peamiseks tööks kujunes nüüd Allikakoopa taastamine. Järgnevalt koristati ala 1956.a. lõhkamisel tekkinud liivakivijäätmetest, kindlustati edasise varingu vältimiseks tugimüür ja kaeti koopaesine paeplaatidega ning rajati selle ette terrass, mille nõlvast voolab allikavesi kaskaadina alla. Mahukas ettevõtmine oli 1937.a. rajatud kolme tiigi taastamine, suure töö tegijad olid Margus Oro ja Heldur Virve. Viimane on pargis tööl praegugi.
1991.a. muudeti Toila metskond Jõhvi metskonna üheks jaoskonnaks. 1992.a. metskonnad iseseisvusid. 1995 aasta 17.juuniks valmis Toila valla eestvedamisel pärast mitmeaastast ehitustööd uus laululava Rein Tomingase projekti järgi. 1996.a. augustis ja septembris tegi dendroloog Ilmar Süda Oru pargi dendrofloora inventeerimise, mille tulemusena selgus, et pargis on 258 erinevat puu- ja põõsaliiki, vormi ning teisendit.
1997.a. liideti Jõhvi metskond Kohtla mestkonnaga. Aktiivse ja asjatundliku metsniku Maire Uustali juhtimisel tehti Oru pargis ära suur töö: renoveeriti lossiplatsi piirdeaed, taastati kalade purskkaev, pargi väravad ja basseinid ning palju muud.
Pargi territooriumil kehtib Oru pargi maastikukaitseala kaitse-eeskiri ning pargi kasutamise kord. Oru pargis on tihedast läbi põimunud looduslikud ning inimese kujundatud taimekooslused, inimeste loodud kunsti- ja kultuuriväärtused ning ajalugu.
Kasutatud:
Oru Park – Kirde-Eesti looduse ja kultuuri sümbioos; 2000; Alar Süda
No related posts.