Keset tõsist koosolekut teatas meie “karm” juht äkitselt: “Nii rahvas, meid ootab väljas üks lumehunnik!” Panime ruttu riidesse, haarasime labidad, saed, kirved ja meislid ning tormasime usinalt midagi imelist vormima – Estonia mäetippu, mis oleks ka meile jõukohane vallutada.
Töö käis mitmel rindel – Merle vormis mägironijat, Kelli ehitas mäetippu ning teised ladusid tipule alust. Mäetipu valmides, vormusid esimesena tippu mägironija jalad. Seejärel ronis Anu alpinisti kehaga tippu. Keha istutati jalgadele. Granja, kes oli ustavalt mägironija pead hoidnud, sai selle nüüd aupaklikult ronija õlgadele asetada.
Lisatud sai veel kaks väiksemat tippu, et mägi ikka tõepärane oleks. Viimane lihv – mägironijale kiiver pähe ja Eesti lipp kätte, nagu kohane ning valmis ta oligi. Nüüd saime me kõik, ka need, kes päriselt EV100-le pühendatud Estonia mäetipu vallutusele ei pääse, tipus siiski käidud.
Ütleb ju vanarahvaski, et kui Muhhamed ei lähe mäe juurde, tuleb mägi Muhhamedi juurde.

Tänud Eesti Kaevandusmuuseumile lumelinnakus meile eraldatud lumekuhja ja eriauhinna eest!