Juurdepääs Ontika matkaraja algpunktile Saka külas on kõige soodsam Tallinn-Narva maanteel asuvast Saka bussipeatuse juurest, kus teeviit näitab: Saka küla 2 km. Matkarada on markeeritud sini-valge tähisega.
Saka-Ontika-Toila vahemikus on pankrannik looduskaitse all juba 1935 aastast.
Tänapäeva inimeste silmis on Põhja-Eesti paekallas tunnustatud kui üks kõige monumentaalsemaid loodusmälestisi Loode-Euroopas. Nimed Balti klint, Ordoviitsiumi klint ja Balti-Laadoga klint viitavad sellele, et tegemist on väga ulatusliku – 1100-1200 km-se kogupikkusega pinnavormiga millest mere voogudesse jääb ca. 500 km. Maismaal olevast osast on Eesti piires ca. 250 km. pikkune paekalda lõik. Suhteline kõrgus on Eestis suurim Ontikal – 55,6 m.
Ontikale matka planeerides tuleb valida kohased jalanõud ja arvestada, et rannas veepiiril liikudes võib tegemist tulla ka sinisaviste maalihkelõikude ning rannale langenud puude ületamise vajadusega.
Matkaraja pikkus: 6 km
Keskmine läbimise aeg: 3 h
_______________________________________________________________
Vaatekohtade kirjeldus
________________________________________________________________
Saka
Praegune küla paikneb Taani hindamisraamatus märgitud muinasküla (Satzal) kohal, Alutaguse muinaskihelkonna piiril. Sakal hargnesid muinasaegsed kauba- ja sõjateed, mis tõid külale nii rikkust kui ka sagedast hävingut.
Nime SAKA peetakse mõne kohaliku vanema isikunimeks (mille tähendust on meie tänapäeva keeles kaduma läinud) kuid arvatakse seoses olevat maksude – sakurahaga. (Soomes – sakko = rahatrahv.) Sama algupäraga on ka Soomes ja Eestis rida teisi kohanimesid: Soomes – Sakkola, meil – SAKALA ja SAGADI.
Saka kanjon – Kohtla-Järve AS “Kiviteri” veepuhastusjaama süvamerelask
Siin saame näha, et tänapäeva inimestele ja tehnikale on jõukohane looduse poolt miljonite aastatega loodu ümberkujundamine vägagi lühikese ajaga. Selleks, et eelnevalt küll puhastusseadmed läbinud, kuid looduse jaoks siiski oma suurte koguste pärast ohtlikest keemiatööstuse heitveest ja linna olmereovetest lahti saada, rajati meetrise läbimõõduga torudest torujuhe, mille lõpp on rannast kolme kilomeetri kaugusel.
Siin nähtavad lubjakivisetted hakkasid ladestuma kuni 480 milj. aastat tagasi troopilises meres. Sel ajal oli meri suhteliselt sügav ning lubjabakteritest (pseodomona calcis) settis merepõhja kaltsiumisoolasid ja muda, mis kivistudes moodustasid kivimi.
Lubjakivimi all lasuvad savi- ja liivasetted. Esimene ja paksem liivakivilade on ilusa roheka värvusega kivim – glaukoniit-liivakivi. Madalamal lasub savilistest setetest kujunenud tumepruun kilt – diktüoneemargiliit.
Kambriumi sinisavid
Vanaaegkonna sügavas meres settis kaugematelt lõunapoolsematelt maismaaaladelt vette kandunud hõljum-savid, mis kujundasid 570 milj aastat tagasi alanud kambriumi ajastul Soome lahe lõunakaldale paksema sinisavi ja õhema liivakihi selle peale. Vees lihvitud rannaklibust võib leida rikkalikult organismide kivistisi – fossiilsete mereloomade kivistisi. Kui on õnne, siis võib näha saada koguni kuulsa trilobiidi sabakilpi või tema jäljendit. Silmas tuleb aga pidada, et vastavalt meie Kaitstavate loodusobjektide seadusele (Vastu võetud 01.06.1994.a.) on II ja III kategooria kaitsealuste objektidena kaitse alla võetud ka terve rida kivistisi ja mineraale. See aga tähendab seda, et nende looduslikust asukohast eemaldamine ja leiukohtade kahjustamine või hävitamine ning tehingud nendega on keelatud. Seega siis tasub suveniiriks kaasa otsida pruunikat värvi või vahel koguni hõbedasest kuni kuldkollaseni säravaid püriidikonkretsioone ja kristallipesasid
Karjaoru kanjon, pangaalune mets
Kitsal, 50-100 meetrini küündival rusukaldel kasvab erakordselt rikkalik taimestik, mille tingib omapärane mikrokliima. Puude turbe all kasvab tihe põõsastik (must ja magesõstar, harilik kuslapuu, näsiniin jt), kohati katavad metsaalust või kaljurususid mitut liiki sõnajalad. Liivakividel ja kaljulõhedes leidub samblaid ja samblikke, kohati võib näha metskuukressi. Turvet pakkuv mets on ainulaadne, koosnedes valdavalt laialehelistest viljakale kasvukohale omastest liikidest nagu saar, jalakas, vaher, pärn. Mets pole väljanägemiselt kõige suursugusem, kuid ta on ürgmets, sest siin kalda all ei ole seda majandatud. Väga ilmekalt on kirjeldanud Ontika taimestikku meie omaaegne teenekaim looduskirjelduste meister Johannes Piiper. NB! Rusukaldal kasvav taimestik on entsefaliiti põhjustava puugi meelispaik.
Ontika mõis (Undaegas)
Nimi võib olla tulnud sõnast – Unk e. ungas, viimane tähendas vanasti õõnsust e. koobast. Ontika kandis on paenõlva sees ka mõned sellised pisiõõnsused teada.
Ontika mõis ilmus ajalooallikatesse XXVII saj keskel (Guth Ontika) ja selleaegses maanimistus on ta kirjas ratsa teenistus üksusena, omanikuna on kirjas Antoni Falkenkau. Aastasadade jooksul tegeldi peamiselt põllumajandusega.
Astangupealne Ontikal
Järsu astangu eelajalugu algas enne jääaega, mil Soome lahe põhi oli ilmselt maismaa tema põhjas voolava Ürg – Neevaga ja selle lisajõgedega. Arvatavasti 60 milj aastat tagasi alanud jäätumisel murrutas mandrijää ürgjõe kaldaala ning kandis selle lõunasse. Praegusele joonele nihkus astang jääaegade lõpuks. Siinsamas on võimalik laskuda ka mere äärde.
Jätkates matka mööda pangaserva jõutakse ca. 600 meetri pärast talu juurde kus tee ja panga vahel on näha jäänuseid viimase sõja aegsetest sakslaste rannavalve patareist. Kõrgema raudbetoonvare otsas olevat olnud võimas helgiheitja, madalamatel betoonalustel seisid kahurid, mille laskeulatus olevat olnud kuni 40 km.
Valaste juga
Langevast veest uhutud ja taimkatteta Valaste järsaku kaljuseinas on kõige parem on vaadelda Põhja-Eesti paekalda klindipaljandi läbilõiget kihtide kaupa. Joa esmamainimine on teada 1852.a. nädalalehes Inland; “Das Seebad Ghudleigh” kus oli kirjas et, “Ghudleigh’i juures paekaldal olevat 200 jala kõrgune juga”. (Ghudleigh oli kolme liidetud mõisa – Voka, Toila ja Ontika ühisnimi, mille omanikuks oli Inglismaalt pärit hertsoginna Elisabeth Chuldeigh (Kingston).). Kõrgus 200 jalga (60,8 m) on ülepakutud, sest kogu paeklindi kõrgus on Ontika kohal 55,6 m. 1991.a. mõõtmistel saadi joa kõrguseks 26,1 m. ning tegemist on Eesti kõige kõrgema joaga. Kuivenduskraav, mille suudmest vesi langeb, võib olla süvendatud peale I maailmasõda, peetakse juga kunstlikuks. Sellele vaatamata on eriti kevadise suurvee ajal tegemist suurejoonelise vaatemänguga. Kaunis on juga ka oma talvises jäärüüs, eriti tuuliste ilmade järel, kui alt tagasi paisatud vesi külmub puudel jääpurikaiks ja koorikuks.
