Poruni õppe- ja matkarada on rajatud Poruni ürgoru loodusliku mitmekesisuse ja inimtegevuste mõjutuste tutvustamiseks põlislaanes.

Õpperada tutvustab laialehelise puistu liigirikkust, lammimetsade ja Leivu vöö paljandite väärtusi, ürgoruga seotud legende ning metsavahtide elu laantes.

Matkarada annab ülevaate inimtegevuste mõjutustest Poruni ürgoru looduskooslusele.

Vaatekoht. 1.

METSAVAHID

Metsavahid said elamispinna või vahendid selle ehitamiseks riigilt. Lisaks eraldati metsavahtidele ametimaa so heina-, karja- ja põllumaa, mis enamasti eluhoone ligi jäi.

Metsavahi koht oli väike – nagu ühe hobuse talukoht. Peale riigimetsas tehtavate tööde tegeleti toidu kasvatamisega oma pere tarbeks.

Metsavaht kui riigi teenistuja andis ametivande, järgis ametijuhendit, kandis vormi ja relva.

Metsavaht pidi oskama kõiki metsas ette tulevaid töid, mis olid tarvilikud metsa kasvatamiseks ja üles töötamiseks. Samuti hoolitsema teede, sihtide, sildade ja kraavide korrashoiu eest ning kustutama tulekahjusid.

Metsavahi tööülasannete hulka kuulus ka salaküttide ja metsavaraste tegevuse piiramine. Piiril toimetavad metsavahid abistasid politseid ja piirivalvureid.

Metsavaht sai riigilt rahapalka vastavalt vahtkonna suurusele (sellest sõltus töö hulk) ja ametimaa suurusele (sellest sõltus lisasissetuleku võimalus). Oli metsavahte,  kes rahapalka ei saanudki, sest neil oli käes  palju head ametimaad. Oli ka neid, kellel ametimaad ei olnudki.

Porunis oli metsavahil väga väike ametimaa. Metsavahikordon hävitati II maailmasõjas 1944. aastal.

Vaatekoht. 2.

HARILIK HIISSAMMAL   Leucodon Sciuroides

Harilik hiissammal on üsna tavaline sammal kogu Eestis. Ta on leitav ka parkide, alleede ja kalmistute puudel. Kasvades peamiselt vanadel lehtpuutüvede keskosas, moodustab pruunika või tumerohelise, roomavate vartega ja läikivate varretippudega polstri. Sambla oksad on ligikaudu 5 cm pikad, millele kinnituvad kuni 2,5 mm pikkused lehekesed. Lehekesed on niiskelt eemaldunud, kuivalt liibunud sambla oksale. Sambla oksad kaarduvad kuivades tingimustes ülesse, jättes samblavaibast lokilise mulje.

SULGJAS ÕHIK       Necera Pennata

Sulgjas õhikut võib paiguti leida kogu Eestis. Nad kasvavad vanadel lehtpuudel leht- ja segametsades, vahel ka parkides. Sulgjas õhik on hele- või kahvaturoheline, veidi läikiv, polstrina kasvav sammal. Sambla varred on kuni 10 cm pikad, ebakorrapäraselt sulgjalt harunenud ja otstest ülesse tõusvad, lühikeste ning tömpide oksatippudega. Kuivalt ristlainelised, lühikese teravnenud tipuga lehekesed näivad varrel kahele poole kammituna. Enamasti puutüve keskosas kasvavast samblapolstrist tõusevad tipukesed, mis moodustavad justkui korruseid jättes samblast kerge ning õhulise mulje.

Sulgjas õhik on vanade põlismetsade tunnusliik ja on kantud punasesse raamatusse.

KILPSAMBLIK UD         Peltigera

Kilpsamblikud on suured, lehtja tallusega samblikud. Kilpsamblike tallus on liigiti varieeruv, domineerivad hallid ja pruunid toonid. Tallus koosneb ümardunud, voltunud, sageli ülespoole käändunud servadega, kuid mitte kunagi täielikult substraadile liibunud hõlmadest. Tihti võib hõlmade tippudel märgata pruunikaid, enamasti rulli keerdunud viljakehi. Kilpsamblike talluse alakülg on peaaegu kõikidel liikidel kaetud tiheda soontevõrgustikuga, millest kasvavad välja lühikesed, pintseljalt harunevad väljakasvud – ritsiinid. Ritsiinide ülesandeks on aidata samblikul substraadile kinnituda.

Eestis on teada 20 liiki kilpsamblikke. Neid võib leida maapinnalt, puude sammaldunud jalameilt, sammaldunud kändudelt ja kividelt. Kilpsamblikud võivad kasvada nii varjulises, niiskes metsaaluses (tähn-kilpsamblik) kui kuival, lagedal alal (pruunikas kilpsamblik).

ILVES    Lynx Lynx

Ilvesed on hämarikuloomad, kes vajavad toiduks ööpäevas ligi 1- 1,5 kg liha. Varitsedes oma saaki maapinnalt, ründab ta seda äkksööstuga. Plehku pannud saaki ilves ei jälita. Tal on liialt väike süda, mis ei luba teha kestvaid füüsilisi pingutusi. Ilvesed jahivad põhiliselt metskitsi, jäneseid, närilisi ja kanalisi aga ka rebaseid ja kährikuid. Inimesi nad pelgavad. Ümbruse paremaks vaatlemiseks või enda varjamiseks ronivad nad puu otsa, aga ei ründa sealt kunagi. Enamuse aastast eraklikud ilvesed koonduvad jooksuajal. Siis võib ühe emase kannul liikuda kuni 5 isast ja  peetakse lärmakaid kassikontserte.

Mitmetes euroopa riikides on keskkonnatundlikud ilvesed elupaikade hävimise tõttu kadunud.

Vaatekoht.3.

HAAB (populus tremula)- on kutsutud põhjendatult metsaemaks.

Haava koor sobib toiduks kobrastele, kitsedele, põtradele, jänestele ja hiirtele.

Haavapuu sobib elupaigaks paljudele puitu lagundavatele seeneliikidele, näiteks haavataelikule ja kännupessile.

Nii elavatel kui surnud haabadel elavad ja paljunevad samuti paljud putukaliigid: suur- ja väike-haavasikk, pugalsikk, salehundlane, küürakmardiklane, silinderpõrnikas jne.

Putukaid, nende vastseid ja nukkusid jahtides ning omale pesa ehitades taovad rähnid haavatüvesse õõnsusi, mis omakorda sobivad pesitsemiseks ka mitmetele teistele lindudele ja lendoravatele.

Lendorav toitub peamiselt kase-, haava-, paju- ja lepaurbadest, noortest võrsetest, koortest, pungadest, seemnetest. Samas sööb ta ka okkaid ja käbi soomuseid.

Lendoravad eelistavad pesitsemiseks puid, mille ümber kasvavate kuuskede oksad varjavad ta liikumist kakkude ja nugiste eest.

Kuigi suure osa nugise toidulauast moodustavad pisinärilised, on metsnugis üks lendorava looduslikest vaenlastest. Vaatamata sellele, et nugised on osavad ronijad ja võivad teha kuni 4 m hüppeid, eelistavad nad liikuda mööda maapinda.

Üraski käigud koosnevad: paaritumiskambrist, emakäigust, vastsekäigust, nukuhällist, väljumisavadest – moodustades huvitava mustri.

Vaatekoht.4.

   LAMM

Lamm kujuneb, kui vee voolamine põhjustab jõeorus pinnaseerosiooni.

Kaldaid uuristades moodustub looklev jõesäng, mille servad suurvee ajal üle ujutatakse. Tulvavee poolt kokku kantud setted koos orgaaniliste ainetega loovad viljakaid padjandeid, mis on sobivaks kasvukohaks mitmetele niiskuslembestele soontaimedele (sanglepp ja laanesõnajalg). Lammil kasvavad puud kasvatavad sageli tugevaid tugijuuri.

Vee alanedes (erosioonibaas madaldub) lõikub jõesäng sügavamale, kunagisest lammist kujunevad terrassid, mida suurvesi enam ei uputa.

Maaparanduse tõttu on lammid Euroopas peaaegu hävinud.

HARILIK LAANESÕNAJALG  Matteuccia Struthiopteris   

Laanesõnajalal on kahte tüüpi lehti. Välised korrapärasesse lehtrisse koondunud lehed on rohelised, steiilised ja tärkavad maikuus. Hiljem kasvavad lehtri keskele püstised eoskandjad, mis on suvel oliivrohelised ja talvel pruunid. Laanesõnajalgade maapinnale ulatuvad risoomid näevad välja suurte soomuseliste tüügastena.

Vanarahvas kasutas laanesõnajalga usside välja ajamiseks ja lutikate peletamiseks. Oma dekoratiivsuse tõttu on laanesõnajalga istutatud koduaedadesse, parkidesse ja kalmistutele.

JÄÄLIND   Alcedo Atthis

Jäälindu kohtab Eestis märtsist oktoobrini, talvituma jääb harva. Ta elab kiirevooluliste veekogude ääres. Pelgliku linnu kiire lennu nägijale jääb mälestuseks elektrisinine sähvatus ühes terava kiljatusega  Tjiih..!  Jäälind toitub väikestest kaladest. Saaki oodates istub ta liikumatult vee kohale ulatuval oksal ning siis sukeldub talle vee alla järele. Kõrgesse kaldasse uuristab jäälind nokaga kuni 1m pikkuse pesakäigu, mille lõppu  ehitatakse kalaluudest pesamadrats. 6-7 valget muna hauvad linnupaar kordamööda, kuid poegi toidab emaslind.

Jäälindu peeti müütiliseks õnnelinnuks ja sõnumitoojaks.

VESIPAPP    Cinclus Cinclus

Jääpura ehk jääpurikas, kes ilmaski ära ei külmu….

Vesipappi kohtab Eestis talikülalistena novembrist aprillini jõgede ja ojade kärestikel, kus vesi talvel ei jäätu. Hallika selja ja valge rinnaesisega linnuke jääb hoogsaid kummardusi tehes kobrutava vee ja ulpivate puutükkide taustal nähtamatuks. Vesipapp püüab toitu kümneid sekundeid vee all kõndides. Pinnale tulles liugleb lind veidi allavoolu. Seejärel tõuseb lendu lastes kuuldavale terava häälitsuse Tsrit..!

Kevadel, jää lagunemisega lahkuvad vesipapid meilt lapimaa tundrajõgedele.

Vaatekoht.5.

KOBRAS  Castor Fiber

Kobras on Euroopa suurim näriline, kaaludes kuni 40 kg. Kopraperes on emas- ja isasloom ning kahe aasta pojad. Kopra toiduks on lehtpuude ja põõsaste võrsed, lehed, koor ja eriliiki rohttaimed. Talvine toit, puude ja põõsaste oksad, varutakse sügisel vee alla valmis. Oma suurte oranžide hammastega võib ta langetada kuni 1m läbimõõduga puid.

Kopra saba on kaetud soomuselise nahaga. Saba kasutab ta ujumisel tüürina ja hädaohu korral vastu vett laksates häiresignaali andmiseks. Sukeldumisel sulguvad kopra nina ja kuulmekäigud klappidega. Suud saab ta sulgeda nii, et hambad jäävad väljapoole. See võimaldab loomal vee all närida.

SAARMAS    Lutra Lutra

Saarmas elab veekogude kallastel. Võimalusel kasutab ta varjumiseks kopra poolt kaevatud urge. Saarmas eelistab kiirema vooluga jõgesid, mis talvel täielikult ei jäätu. See tagab talle vaba juurdepääsu veele. Talvel armastab ta liikuda jääalustes tühemikes. Saarmal on varvaste vahel ujunahk ning voolujooneline ja painduv keha. Ta sukeldub käratult ja võib vee alla jääda kuni 3 minutiks, läbides selle ajaga ligi 100 m. Saarmas toitub konnadest, veelindudest, närilistest ja kaladest. Tema peamine toidukonkurent on mink e. ameerika naarits.

Emasloom kasvatab oma 2-5  poega üksi.

Ahven    Perca Fluviatilis

Elupaiga suhtes vähenõudlikku ahvenat võib kohata rannikumeres ja pea igas siseveekogus. Jõgedes elavad ahvenad on tumedamad kui meres ja järves elavad liigikaaslased. Pruunis soojärves elades võib ta olla peaaegu musta värvi.

Röövtoiduline ahven ei põlga ära midagi, mis elab ja millest jõud üle käib, kaasa arvatud väiksemad liigikaaslased. Sellest tulenevalt on rahvasuu talle nimeks pannud Ahnik. Ahvenat on peetud õnnekalaks, keda oodati uutesse püünistesse esimesena, et kindlustada püüniste jätkuvat püügiõnne.

Vaatekoht. 6.

HARILIK JALAKAS                 Ulmus Glabra

Jalakas kasvab metsas sageli teiste puude varjus. Puu kasvab keskmiselt 25 m kõrguseks ja eluiga ulatub 300 aastani. Jalaka lehed asuvad võrsetel ühekaupa ja on pealt karvased, sõrmega silumisel on tunda karedust. Ühe lehepoole alumine serv algab teisest pea 1 cm kõrgemalt. Jalaka tagasihoidlikud õied avanevad aprillis-mais ja juba juulis on viljad küpsed. Varajaselt valminud seemned meelitavad kohale üsna palju linde. Küps vili on pruunikas ja näeb välja nagu inimkäe suurune litter, botaaniliselt pähklike.

HARILIK VAHER        Acer Platanoider

Enamasti kasvab vaher metsades üksikute madalate puudena. Harilik vaher kasvab keskmiselt 30 m kõrguseks ja eluiga ulatub 200 aastani. Vahtra lehel on 5 hõlma, nagu inimese käel sõrmi. Nii lehed kui pungad asuvad võrseil paarikaupa. Vaher õitseb maikuus enne lehtimist. Sügiseks valminud kaksikviljad meenutavad tiivikut. Vabanedes puust hakkavad viljad õhuvoolus keerlema ja kanduvad niiviisi puust kaugemale.

HARILIK SAAR               Fraxinus Exelsion

Harilik saar kasvab keskmiselt 30 m kõrguseks ja eluiga ulatub 250 aastani. Saarepuu kasvab enamasti üksikpuuna, eelistades niiskeid ja lubjarikkaid muldi. Saar avab oma tagasihoidlikud õied maikuus, enne lehtede ilmumist. Meie kodumaistest puudest  on ta kõige hiliseim lehtija. Lehed meenutavad pihlaka lehti, kuid on palju suuremad. Saarepuu viljad on  ümbritsetud pikliku tiivaga ja ripuvad veel hilisel sügisel pruunide kimpudena puu otsas.

HARILIK PÄRN                Tilia Cordata

Pärn ehk lõhmus eelistab viljakaid ja parasniiskeid muldi. Puu kasvab  keskmiselt 30 m kõrguseks ja elab 500 aastani. Oma võimsuselt võib põlispärn võistelda tammega. Pärn on üks hilisemaid õitsejaid (juuli) ja hea meetaim. Aromaatset pärnaõieteed hinnatakse heaks põletiku- ja palavikuvastaseks ravimiks. Pärna lehed asuvad võrsetel ühekaupa ja on südamekujulised, sellest ka ladinakeelne liignimi Cordata. Viljad ehk pähklid on hernetera suurused ja ripuvad puul kaua. Põlised pärnad on levinud hiiepuud üle kogu Eesti.

Vaatekoht.7.

NARVA LADEME KERNAVE JA LEIVU VÖÖND

Kirde-Eesti lavamaa aluspõhja moodustavad peamiselt kambriumi ladestu sinisavi ja liivakivid ning ordoviitsiumi ladestu lubjakivid, dolomiidid ja merglid (paljanduvad pankrannikul).

Lavamaa idaservas Narva jõe keskjooksul katab ordoviitsiumi kivimeid Põhja-Eesti jaoks erandlik keskdevoni ladestu lubja- ja liivakividest jääksaar. Seda saart nimetatakse Narva lademeks.

Lademe profiilis on eritatud kolm üksteisel lasuvat taset: Vadja, Leivu ja Kernave.

Poruni jõe kallastel paljanduvad neist kaks – Leivu ja Kernave.

Esimesed paljandid algavad otse silla juurest ja paiknevad umbes 1 km pikkusel lõigul. Seitsmes paljandis avanevad üldpaksusega 2,3 m Kernave kihistu hall ja kirjuvärviline liivakivi vaheldudes aleuroliidi ja savi vahekihtidega. Lademe ülemises osas on valdavad punakat tooni liivakad kivimid.

Nendest paljanditest on leitud kalalaadsete luukalade, kõhrkalade rühma kuuluvate akantoodide ja kalalaadsete psammosteiidide fossiile. Kihtides on rikkalikult käsijalgsetest pärinevaid fragmente ja kodasid.

Kernave kihistu paljanditest edasi allavoolu on Poruni jõe kallastel fikseeritud 800 m pikkusel lõigul viis kuni 1,4 m kõrgust paljandit, kus avaneb leivu kihistu.

Läbilõike ülemises osas vahelduvad punakad ja hallid liivakivid savi, dolokivi ja domeriidi vahekihtidega. Valdav osa liivakaid-aleuriitseid kihte on tugevalt tsementeerunud dolomiitse tsemendiga.

Leivu vööndit iseloomustab täringõõntega dolomiit, domeriit ja aleuriitne savi. Siit on kogutud Narva lademele iseloomulikke fossiile.

Poruni jõe ja Gorodenka oja kallastel on ainsad teaduslikult arvestatavad Leivu vöö paljandid Baltikumis.

Vaatekoht.8.

Poruni (Boroni) jõe varasem nimi Borovnja võib tõlkes vene keelest tähendada äke või äkkevagu. Rahvasuu räägib, et äkkevaost olla arenenud jõesäng.

Suure ja sügava vao võis teha võimas põllutööriist, mida pidi käsitsema hiiglaslik põlluharija.

Kuigi „Kalevipoja” eeposes ei ole selle kandi lugusid, on Illuka mail rohkelt muistendeid Kalevipojast. Erinevate muistendite järgi tulnud vägimees Pihkvast üle Peipsi ja loonud Porunist mitte kaugel nii Konsu järve, Kuremäe kui Kurtna järvestiku. Pärimused pajatavad ka Kalevipoja pruudist, kes Illuka mail olla elanud. Võiks ju arvata, et vägimees seetõttu siiakanti üsna tihti sattus.

Vürtsi lisavad veel rahvajutud vene vägilastest Dobrõnja Nikititšist ja Ilja Murometsast.

Kes neist siia võimsa vao vedas, vanarahva pajatused ei paljasta.

Soostunud Poruni jõe suudmealal olnud Eesti ajal näha jõe põhja kinni jäänud valge laeva vrakki. Marjulised ja jahimehed puhanud sellel jalgu. Mööda Narva jõge olla laevaga veetud põhjasõjapõgenikke Vasknarva suunas. Laev otsinud varju Poruni jõel, kuhu ta kinni jäänud.

Vaatekoht.9.

Kilpjalg     Pteridium aquilinum

Kilpjalg on edukas liik, olles vallutanud sobivad kasvukohad peaaegu kogu maailmas. Ta võib katta suuri alasid hõrendikel, metsaservades, raiesmikel ja tee äärtes, kõrgudes viljakamates kasvukohtades isegi täismehe rinnuni. Kilpjala lehed on kolmnurksed ja kinnituvad ühekaupa rõhtsalt leheroodule. Suured lehed rulluvad lahti juuni alguses. Oktoobris- novembris kuivavad ookerkollaseks tõmbunud lehed ära.

Kilpjalg on mürgine taim. Siiski tarvitatakse mitmel pool maailmas kilpjala tärkliserikkaid risoome toiduks. Maooridele on ta olnud kartuli eest. Jaapanis valmistatakse kilpjala noortest võrsetest konserve. Tõenäoliselt on Eesti kilpjalg mürgisem kui mujal kasvavad liigikaaslased.

Harilik näsiniin   Daphne Mezereum

Harilik näsiniin kasvab niisketes, viljaka pinnaga metsaalustes, eelistades lupja sisaldavaid muldi. Harilik näsiniin on 0,3 kuni 1,2 m kõrgune püstise kasvuga ja sitke  põõsas. Ta on väheharunenud, sageli vaid ühe ladvaga.  Aprillis enne lehtimist puhkeb näsiniin õitsele.  Lillakasroosad tugevalt lõhnavad õied meenutavad sireli õisi, mistõttu on teda ka metssireliks kutsutud. Pikliksüstjad lehed on tihti koondunud võrsete tippudesse. Juulis-augustis valmivad mürgised, oranžikas-punased ja herneterasuurused  luuviljad. Lindudele pole marjad mürgised, kuid inimesele tekib mürgitus juba kahe marja söömisest. 12 marja loetakse surmavaks annuseks.

Eestis looduslikult mürgiseim, kuid dekoratiivne põõsaliik, on vähese leviku ja hävimisohu tõttu võetud looduskaitse alla.

Harilikku näsiniint iseloomustab tema ladinakeelne nimi Daphne Mezereum. 

Daphne oli Kreekas jõgede jumala tütar, kes muudeti loorberipuuks. Mitmete näsiniine liikide lehed meenutavad loorberipuu lehti. Mezereum on pärsiakeelsest sõnast mazerium ja kannab tähendust tapma.

Vaatekoht.10.

Kaitserajatised Narva ja Poruni jõe kallastel

1944 a. 2. veebruari öösel andis 8. armee komandör kindral Fedjuninski välja käskkirja, mille järgi pidid punaarmee laskurdiviisid ületama Narva jõe.

Kindral Fedjuninski korralduse täitmist takistas punaarmee puudulik varustuse järelvedu ja inimkaotused. Seetõttu vajati 10-12 lisapäeva rünnakute ettevalmistamisteks.

Tekkinud pausi kasutasid ära Narva jõe idakaldalt läänekaldale taganenud Saksa väeosad oma positsioonide kindlustamiseks. Kaevati kaevikuid, ehitati laskepesasid ja punkreid.

Sirgala- Metsküla, Putkini- Gorodenka piirkonnas e. Krivasoo lääneosas toimusid lahingud maikuu lõpuni. Soise maastiku tõttu ei saanud siin kasutada soomusmasinaid ja raskerelvastust. Põhirõhk pandi miinipildujatele ja kergesuurtükiväele. Punaarmee eesmärk oli välja jõuda Kurtna- Kuremäe aladele, kuid nende rünnakud löödi tagasi.

Narva jõe läänekaldal osutasid punaarmeele vastupanu koos sakslastega eesti julgestuspataljonide rühmad.

25. juulil forsseeris punaarmee Narva jõe ja suundus Sinimägede poole, kus 10 päeva kestnud ägedates lahingutes purustati saksa armee vastupanu.

Narva rindel ja Alutaguse soodes hukkus ligi 200 000 sõdurit, neist oli ligi 12 000 eesti sõdurit.

Vaatekoht.11.

VEEREZIIMI MUUTUSED NARVA JA PORUNI JÕES

1955-56 a. ehitati Narva jõe Venemaa poolsele kaldale125 MW HEJ. Hüdroelektrijaama stabiilse töö tagamiseks takistati jõe vool madala ülevoolupaisuga. Paisu taha moodustus 190 km² tehisjärv e. Narva veehoidla. Veehoidlast kuulub Eestile 18 % (35 km²). Hiljem ehitati Eesti poolsetele veehoidla kallastele veel kaks – Balti (1959) ja Eesti (1969) põlevkivienergial töötavat SEJ koguvõimsusega 3000 MW. Mõlemad jaamad kasutavad veehoidlat jahutus- ja varustusveekoguna.

Veehoidla rajamisel jäeti puhastamata tulevase veekogu põhi. Nii jäi veehoidla alla:

• ligi 75 km2 metsa ja sood;
• vana kalmistu;
• osaliselt Narva ja Pljussa jõesängid;
• täielikult Pjata laht, mis nüüd  vooluvee puudumise tõttu on kinni  kasvamas.

Paisutus mõjutab Narva jõge 38 km ülesvoolu Kuningakülani.

Tõusnud on mitmete Narva jõkke suubuvate jõgede sh. Poruni jõe alamjooksu veetase mattes enda alla endised jõekaldad. Vee alla kadusid paljud saared: Permisküla mk. 10 saart (kokku 3 h), Gorodenka saar (1h) ja Kõrgesaar (58 h).

Üldine veetõus jões aeglustas vee äravoolu metsadest. Siinsete alade soostumus on kuni 57 %, mis ületab Eesti keskmist 2 korda.

Drastilised üleujutusest tingitud mõjud on nüüdseks looduses tasakaalustumas.

Tammi tõttu on Narva jões takistatud jõesilmu, lõhe ja angerja liikumine, kes ei pääse enam Narva linnast ülesvoolu edasi.

Kõrget veeseisu kasutavad ära koprad ja saarmad elupaikade loomisel.

Vaatekoht.12.

SUUR SIRMIK      Macrolepiota procera

Eesti suurima lehikseene, suur sirmiku, kübara ümbermõõt võib olla kuni 30 cm ja jalakõrgus kuni 35 cm. Ta ussitab harva. Kübar on värskelt söödav ja väga maitsev. Seeneliha on valge ja vatjas, meenutades maitselt ning lõhnalt pähklit. Jalg söömiseks ei kõlba.

Suur sirmikud kasvavad männikutes, rohtunud metsa- ja põlluservades, teepervedel, võsastikes ja metsalagendikel juulist- oktoobrini.

KASERIISIKAS    Lactarius torminosus

Kaseriisikas on maitsev söögiseen. Peale kahte kupatamist kaob põletavalt kibe maitse. Roosad, servadest karvased seened eritavad lõikepinnalt valget piimmahla. Kaseriisikad kasvavad koos kaskedega, põimides seeneniidistiku ümber kasejuurte. Seeneniidid varustavad puud mineraalainetega ja veega, saades puult vastu orgaanilisi aineid. Selline koostöö ehk sümbioos on levinud enamikel kübarseentel. Kaseriisikad kasvavad juulist novembrini.

SÜGISKORGITS     Cyromitra Infula

Sügiskogrits on peale kupatamist maitsev söögiseen. Sile või veidi laineline, alumise servaga jalale kinnitunud kübar on läbimõõdus 3-10 cm, tihti 2-4 tipuline – meenutades sadulat või admirali mütsi. Kübara toonid varieeruvad roostepruunidest mustjateni. Seeneliha on habras ja õhuke. Kübar on seest valkjas, kambriline. Jalg silindriline, valkjashalli või pruunikat värvi, seest õõnes.

Seen kasvab augustist-oktoobrini pehkinud puidul ja metsakõdul.

KEVADKORGITS      Cyromitra esculenta

Kevadkogritsad on värskelt mürgised seened. Söögikõlblikud alles peale teist kupatamist.  

Seene kübar on tugevalt käänuline, meenutades ajusagaraid. Hapra ja õhukese lihaga seenekübara alumine serv on jalale kinnitunud ja seest kambriline. Noorelt punakaspruun kübar läheb vananedes mustjaks. Seene jalg on ebakorrapäraselt silindriline, vanadel seentel õõnes. Kevadkogrits kasvab männikutes mais-juunis, eelistades kasvukohana liivast pinnast.

Vaatekoht.13.

HÜÜP       Botaurus Stellaris

Hüüp on Eestis küllaltki harva esinev haudelind, kes pesitseb siin aprillist kuni oktoobrini. Lind on 70-80 cm pikk. Hüüp pesitseb tihedates roopadrikutes ja on varjatud eluviisiga. Ta ookerpruun sulestik sulab hästi kokku ümbritsevaga. Ohu korral sirutab lind kaela ja noka üles roolatvade poole, et nähtamatuks jääda. Kevadel reedab isalind oma kohalolu kumiseva hüüuga, mis meenutab tühja pudelisse puhumisel tekkivat heli. Võimas hääl kandub vaikuses kuni 5 km kaugusele.

Omapärane hääl ööpimeduses andis rahvasuule põhjust hüüpi nimetada ööhirmutajaks ja soiulinnuks. Tekkis uskumus, et hüüp on vetevaim, kes ootab oma ohvreid ning hüübi hääle kuulmine tähendab peatset õnnetust. Seetõttu langes nii mõnigi lind hõbekuuli ja ebausu ohvriks.

MERIKOTKAS  Haliaeetus Albicilla

Põhja-Euroopa võimsaimat röövlindu, merikotkast, pesitseb Eestis hinnanguliselt 120 paari. Merikotka  üldpikkus on 77-92 cm ja tiibade siruulatus 200-245 cm. Paigatruu lind pesitseb peamiselt ranniku lähistel, ca 3 km kaugusel veekogust, oma toitumisalast. Merikotkad toituvad kaladest, veelindudest  ja vähemal määral väikeulukitest. Pesa ehitab ta kõrgete mändide, vahel haabade latva. Kotkapuu peab olema tugevate okstega, et kanda suurt ja rasket pesa. Vanema linnu tumepruunist sulestikust eristub teravalt valge saba ja hele pea. Noorlinde aitavad lennul ära tunda heledad kaenlasuled.

Rahvasuu  kutsub merikotkast ka kalakotkaks, kondikorjajaks ja luukotkaks, angerjate rohkes piirkonnas ussikulliks.

Merikotkas on LK-I

LUTS   Lota Lota

Luts on laialt levinud kala jõgedes, ojades, järvedes ja vähemal määral riimvees. Narva jõe jahe vesi, kõva kivine põhi ja varjulised kaldaalused sobivad talle hästi elupaigaks. Röövtoiduline luts on öise eluviisiga. Oma rännakutel tugineb ta peamiselt haistmismeelele. Jahi retkedel langevad lutsu saagiks konnad, vähid, kalakudu, põhjaloomad ja teised kalad, kellest jõud üle käib. Ta võib kasvada kuni 76 cm pikkuseks ja üle 3 kg raskuseks. Luts on aktiivne külmal ajal, ka kudemise periood langeb tal detsembrisse-jaanuarisse. Suvel, kui vesi muutub soojaks, langeb ta suveunne.

Kalurid usuvad: kui talvel lutsu püüda ei saa, ei tule ka teised kalad kogu püügihooaja vältel püünistesse. Seetõttu minnakse talveöödel tuisust, tormist ja trahvidest hoolimata lutsule.

HAUG    Esox Lucius

Haug on meil üks levinumaid kalu, põlgamata elupaigaks ka karjääre või turbaauke. Apla röövkalana sööb ta ära kõik, kes ette jäävad ja kellest jõud üle käib, kaasa arvatud pisiimetajad ja veelinnupojad. Haug on varustatud 10-20 kihvaga alalõualuus ja hulga tahapoole suunatud hammastega ülalõualuus. Kes juba lõugade vahele on sattunud, enam pakku ei pääse. Hea isuga haugiemandad võivad kasvada 1,5 m pikkuseks ja kaaluda 25 kg. Isased haugid jäävad 1 m piirimaile pidama.

Rahvasuu usub, et esimese kalana võrku tulnud haug tuleb vette tagasi lasta. Sel viisil toimides jätkuvat hea kalaõnn ka edaspidi.

Narva jõgi

Narva jõgi saab alguse Peipsi järvest ja suubub Soome lahte. Ainus, mille kaudu toimub Peipsi järvest väljavool. Narva jõgi on Eesti veerikkaim. Tema minimaalne vooluhulk on suurem kui ülejäänud Eesti jõgede summaarne keskmine. Aasta jooksul voolab läbi Narva jõe 12,5 km3 vett. Jõe pikkus on 77 km

Narva jõgi on olnud piirijõgi läbi sajandite.